Vetesügavused

Anne tantsisss;;.....

Brietha mõtles, et ujub pinnale ja läheb randa. Ta võttis suunad maa poole. Kui saar paistis nägi ta ühte näkki kes istus sammuti vee äärel. Brietha ujus lähemale ja mõtles:"peab siin kellegagi sõprust ka sobitama." Ta tuli kaldale ja ütles näkkile:"Tere, minu nimi on Brietha Brave. Kas ma võin siia istuda?

"Tere, mina olen Delinda." tutvustas Delinda end Briethale. "Jah, istu pealegi." Delinda nihkus kivi ääre poole ,et Brietha mahuks ka sinna.

"Aitäh" ütles Brietha ja istus soojale kivile. Ta küsis:"Kas sa käid siin tihti?"

"Pea aegu kogu aeg." ütles Delinda. "Ma olen pool haldjas ja käin vahepeal ka metsas. "

"Ma olen pooleldi tumehaldjas," ütles Brietha. Mul on kaks kodu. Üks veeall ja teine siin lähedal. Oleneb ilmastiku tingimustest.

"Mina elan tavaliselt vees. Üpris kaugel rannast. Ma kavatatsen varsti lähemale kolida. Mõnikord ööbin ka maal." ütles Delinda. Ta mõtles hetke ja küsis siis: "Kuule, kas sa vibu oskad lasta?"

"Ikka oskan. Enda arvates päris hästi,"
ütles Brietha.

"Kas sa mulle saaks ka õpetada?" küsis Delinda. "Mul on mu isa antud vibu mida pole ma kunagi kasutanud. Ega ma ei oska ka." ütles ta end haldjaks muutes.

Kostus kolm gongilööki. "Ma pean ema juurde minema," tuli Leyannale meelde. "Tulge kaasa. Kui temaga on jutud aetud, saan ma lossi tutvustamist jätkata."

Mir ujus Leyannale järgi. Ta oli kohutavalt erutatud. See oli nii suur võimalus, nii suur au. Ta hakkas mõtlema, kas ta peaks Leyannat äkki mingi aunimega kutsuma hakkama ? On tal mõni selline?

Ella võpatas ja ujus uuele sõbrannale järgi. Ta läks päris närvi.

Mõne aja pärast jõudsid merineitsid suurte usteni. "Oodake palun siin. Kui teid kutsutakse, tulge sisse," sõnas Leyanna.

Ella klõnksatas vaikselt. Ta oli ülinärvis. Nüüd seisatas ta massiivsete uste taga.

Leyanna läks sisse. See oli suur saal. Selle teises otsas oligi tema ema. Nad vestlesid veidi, kuni Leyanna mainis lõpuks enda külalisi. Saadeti üks valvur neid kutsuma. "Ütle, et kuninganna Lorena ootab neid."

(Vabandust, et topeltpost, aga keegi pole nii ammu kirjutanud.)

Uksed avanesid ja üks valvur sõnas: "Kuninganna ootab teid."

"Oota korra." ütles Del. Del hüppas kivilt kivile ja lõpuks jõudis õigesse kohta. Ta nihutas kive ettevaatlikult ja võttis vibu ja nooled välja. Ta imetles korra ja jooksis Brietha juurde tagasi.

Salya ujus kiirete sabalöökidega mööda vett. Ta oli just kodust lahkunud ja kavatses maale minna. Ta polnud juba mitu nädalat seal käinud ja juba igatses metsi ja lagendikke, kus lennelda. Rõõmsalt ujus nooruke merineitsi ranna poole.
Jõudes üsna kalda lähedale, muutus Salya sädemetepilves pisihaldjaks. Tegelikult olid pisihaldjad väiksemad, kuid see tüdrukut ei heidutanud. Salya lendas maale. Olles metsa vahele sisenenud, märkas ta äkki kaht merineitsit. Üks neist muutus just haldjaks. Tohoh, veel üks muutuja, mõtles Salya rõõmsalt. Ta lendas metsast välja ja sõnas:
"Tere," ja naeratas.

Mir ujus valvurile järgi ja jõudis suurde saali, kus Leyanna teda juba ootas. Ta uuris ringi, kuid ei suutnud Leyanna ema leida. Saal oli uhke ja kaunistatud, ning siin ja seal seisid mõned valvurid. Mir polnud kunagi midagi nii kaunist näinud, ning hakkas vaikselt Leyanna poole astudes saali imetlema. Kui ta viimaks tema juurde jõudis, küsis ta sõbralt sosinal: " Ma ei näe su ema kusagi. Kus ta on ? "

Delinda vaatas pisihaldjat ja naeratas. "Tere," vastas ta.

[Vahetan vist värvi.]

Salya niheles pisut ja küsis:
"Sa oled ka muutuja, kas pole? Ma olen ka tegelikult merineitsi," sõnas ta.

Lorena kuulis naeratades, kuidas tüdruk sosistas. "Ma olen siin," ütles ta troonile istudes. Leyanna seisis tema kõrvale.

Delinda muigas: "Tavaliselt ei väljentata seda nii. Aga see kõlab paremini kui segavereline. Muidu jah, seda ma olen."

Ella vabises natuke Ta ei teadnud mida teha, sest kombeid polnud talle eriti õpetatud.

Leyanna tutvustas teisi. "See on Ella. Ja tema Anne. Ja tema on Mir." Kuninganna libistas pilgu üle seltskonna. "Meeldiv tutvuda."