Vetesügavused

[Nii, alaku!]

[Üks asi veel minu tegelase kohta. Ta varjab asjaolu, et tema ema on kuninganna.]

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Leyanna ujus väga sügaval. Lõpuks tõusis ta ülespoole ja läks ühte veealusesse koopasse. Koopa sissepääs oli teatud nurga all kaldu, nii et vesi oli umbes meetrikõrgune. Maa peal oli üks avaus, millest tuli õhku.

Punajuukseline tumehaldjas kõndis mööda järvekallast. Ta igatses vett. Ta ootas, kuni keegi ei näinud hüppas ta vette ja sukeldus.

Leyanna kuulis plartsatust. Ta ujus koopasuu juurde ja piilus ettevaatlikult välja.

Miralde tõusis veepinnale. Ta tahtis oma lemmikkivile istuma minna, kus ta alati maast unistamas käib. Aga siis nägi ta üht haldjat vette hüppamas, ning sukeldus uuesti, et uurima minna. Ta ujus kibekiiresti koha poole, kus ta arvas haldja läinud olevat, kuid ei näinud kedagi muud, kui üht merineitsit rahulikult ujumas. See oli talle tundmatu merineitsi. Mir ujus talle ettevaatlikult lähemale, lootes teda mitte ehmatada, ning hüüdis kõvasti, " Hei, oota ! ".

Leyanna peatus. "Kes sa oled?" ütles ta vaikselt. "Vaata, seal on üks tumehaldjas."

" Mina olen Miralde, " sosistas ta. " Ma nägin, kui ta sukeldus. Mida ta siit tahab ? "

Anne ujus edasi, nähes kahte merineitsit omavahel rääkimas. Ta ujus lähima kivi taha ja jäi neid luurama.

"Ta kadus," ütles Leyanna ehmunult. Äkitselt kuulis ta vee liikumist. Merineitsi ujus sinnapoole, kust hääl oli tulnud. Ta sirutas käe ettevaatlikult välja ja haaras tumehaldja käest. "Tule kaasa! Sul saab õhk varsti otsa!" ütles merineitsi.

OT: Kuidas õhk otsa saab? Ma olen ju pool merineitsi ja saan vees hingata.

Anne rebis käe lahti ja näitas teisele merineitsile keelt.

[Ups. ]

"Sa oled siis pooleldi merineitsi? Ma olen ka," ütles Leyanna. "See on Miralde."

Anne vaikis.

" Ja kusjuures, ma ei teagi sinu nime. " imestas Mir teist merineitsit vaadates. Siis pöördus ta tumehaldjas-merineitsi poole. " Mina olen jah, Miralde. Ja sina ? "

"Anne." Ta keerutas ennast ja naeris, kuna miski tegi talle nalja.

"Minu nimi on Leyanna, aga ma pean nüüd enda ema juurde minema," ütles merineitsi.

Anne muutus kurvaks.

Anne nägu nähes ütles Leyanne. "Te võite minuga kaasa tulla."

Anne muutus jälle rõõmsaks. Ta noogutas kiiresti.

"Tulge!" hüüdis Leyanna. Ta juhtis teised sügavamale, kuni jõuti ühele lagendikule. Keset platsi seisis suur loss ning sinna viis teokarpidega ääristatud rada. Leyanna hingas sügavalt sisse. "Te peaksite teadma, et mu ema on kuninganna Lorena, kes on Vela."

" Aaaah, " muutus Miralde aukartlikuks. Ta polnud kunagi nii kõrge valitsejaga kohtunud. Ja nüüd tundus, et ta on sõbrunemas ühe tema tütrega. Võibolla saab ta mind mu unistuse juures aidata. Ta järgnes Leyannale ümbrust imetledes. Kõik oli väga uhke, ning ta üritas endale nii palju mällu talletada, kui võimalik.

"Siia saavad kõik," osutas Leyanna. "Kuid lossi sisse saavad vaid vähesed." Kui nad ukseni olid jõudnud, avanes see merineitsi puudutuse peale.

" Kas ma võin edasi tulla ? " päris Mir ettevaatlikult. Ta ei uskunud eriti, et talle sellist au osutatakse. Kuid ta li väga rahul ka sellega, et sa lväljast silmitseda. See oli veelgi imelisem, kui räägitud.

"Muidugi," sõnas Leyanna. "Te olete minuga. Ma näitan teile veidi lossi. Mu ema räägib praegusel ajal nõuandjatega."

Ella Dee istus kivil ja vaatas ringi. Ta oli tulnud lossi lähedale luurama, talle meeldis seal. Nüüd nägi ta kuidas 2 merineitsit ja pool tumehaldjas, pool merineitsi, sisse ujusid. Ta sööstis kivide tagant välja. "Oodake! Ma tahan teiega rääkida!"

Anne vaatas uksest sisse. Ta oli väga ebaviisakas ning hoidis keelt suust väljas.

Allianna ujus kivi tagant välja. Ta nägi ees merineitseid , kohkus ja läks uuesti kivi taha.