Vetesügavused

Leyanna jäi mõtlema. "Siis vast ei peagi sa enam tagasi vette minema," ütles ta mõtlikult. Lahtisest aknast ujus sisse väike oranž mustavöödiline kala. "No tere," sosistas merineitsi.

"Lähme siis," ütles Salya rõõmsalt ja sukeldus vette.
Nad ujusid pisut maad, mööda korallidest ja kaladest, kuni jõudsid ühe suurema korallipuhmani.
"Siin ma elangi," sõnas ta ja lasi Delindal ees minna.

"Mida? Ma.. Em..."
Ella kokutas natuke ja istus siis. Kirjut kala vaadates märkas ta tolle kõrval teist, musta-punase kirju kala. Too suundus otse merineitsi juurde. "Senda! Mida sa, pätt, siin teed?"

Leyanna võpatas. "Need kalad käivad iga päev samal ajal minu akna juures."

Delinda läks ees ja vaatas ringi. "Mulle meeldib siin." ütles ta.

"Tänan," ütles Salya rõõmsalt. Ta ujus edasi ja juhatas Delinda korallikujuliste diivanite juurde. Ta läks korraks nurga taha ja tuli tagasi merikarbisuupistetega meriroosikujulisel kandikul. Ta asetas need lauale ja istus ise Delinda vastu.
"Kus sina elad?" küsis ta.

"Lossi lähedal. Ühes pisikeses koopas korallide vahel." vastas Delinda. Del võttis laua pealt ühe merikarbisuupistetega.

"Oh, tõesti? Sellepärast ta koguaeg kadunud ongi..."

"Lahe," arvas Salya ja võttis ise samuti ühe koogikese.
"Sa oled ka muutuja," ütles ta. See polnud küsimus.
"Kas sina tead, kes su vanemad on?"

Leyanna ütles: "Vabandage, ma pean korra minema. Ma tulen kohe tagasi." Merineitsi läks ühest uksest sisse.

"Jah, tean küll. Mis siis?" küsis Delinda.

"Kes siis?" küsis Salya huvitatult. Nähes Delinda üllatunud ilmet, lisas ta selgituseks:
"Mina ei tea oma vanemaid. Mind leiti siit. Ma pole oma elus rohkem muutujaid kohanud ja siiamaani ei tea, kuidas muutujaks saadakse ja kes on siis vanemad."

"Minu isa on haldjas ja ema on merineitsi." ütles Delinda. Selgituse peale ei osanud ta midagi öelda.

"Aa," vastas Salya lihtsalt. "Ma ei kujuta eriti ette, kuidas merineitsi ja pisihaldjas saavad lapsi..." ütlesta täiesti tõsiselt.

Delinda noogutas. "Ega minagi mitte." ütles ta. Rohkem ta öelda ei osanud.

Salya küsis ebalevalt: "Kas su vanemad on elus?"
Ta teadis, et küsimus kõlas äärmiselt halvasti, kuid ta tahtis teada. Teda oli see asi huvitama hakanud.

Delinda noogutas ja vastas: "Jah, on küll."

"Tore!" arvas Salya. Ta vaikis veel hetke ja siis vaatas suurt merikarpidega kaunistatud kella seinal.
"Aeg on juba hiline," sõnas ta, teades, et seegi ei kõla kõige paremini. Aga ta lisas rõõmsamalt: "Aga kas ma homme võiksin sulle ja su vanematele külla tulla?"

"Ikka." arvas Delinda. "Äkki kohtume seal kus me tutvusime." pakkus ta.

"Jah, muidugi," sõnas Salya õnnelikult ja tõusis. Ta võttis kandiku ja viis selle tagasi. Seejärel järgnes ta Delindale, et teda ukseni saata.

Delinda ujus uksest välja ja lehvitas Salyale. "Head aega." ütles ta ja naerata. Siis ujus ta edasi ja mõtles oma ette. Tal oli olnud hea päev. Ta möödus lossist ja jõudis kiiresti oma korallide vahel asuvasse koopasse. Ta läks sisse ja istus maha.

Salya lehvitas Delindale ja läks siis koju tagasi. Ta ujus ühest uksest sisse ja heitis oma voodile pikali. Ta vajus mõttesse, juureldes selle üle, kes on ta vanemad ja kust ta tuleb. Mõtted keerlesid ta peas veel pikalt, enne kui ta lõpuks rahutusse unne vajus.

[Sorry, aga me alustame Tofuga uut päeva. Te võite ju vana edasi mängida, me pole omavahel otseselt sõltuvuses... Meie asi võis juhtuda ka päev varem. ]

Delinda istus veel kaua aega ja lõpuks otsustas magama minna. Ta ujus voodi juurde ja heitis pikali. Del uinus kiiresti.

[Alusta sina uue päevaga.]

Leyanna tuli tagasi. "Kell on juba hiline. Peaksite minema hakkama." Kui merineitsi oli külalised ära saatnud, ta hõljus akna juures ja lõpuks uinus.

(Muide, mind hüütakse koolis Sushiks )

Ella noogutas ja kutsus kireva kalakese käeviipega kaasa. Kodu tal polnud. Niisiis ujuss ta natuke lossi juures ringi ja ronis siis ühte vetikapuhmasse.