Vetesügavused

Salya ärkas. Ta tõusis ning talle tuli kohe meelde kokkulepitud kohtumine Delindaga. Elevil olles tegi ta oma tavalisi hommikutoimetusi, sõi ja tegi muud, selle käigus pidevalt kella vaadates.
Lõpuks oligi aeg käes ning ta kiirustas majast välja. Hõigates mõnele merineitsile hommikutervitusi, ujus ta siiski sihikindlalt ranna poole, kus nad esimest korda Delindaga kokku olid saanud.

[Kiire. >.< Tahaksin pikemat teha.]

Delinda ärkas. Ta lesis natuke aega kuni meenus Salya. Ta tõusis kiiresti üles ja sõi natuke. Kui söödud läks ta oma koopast välja ja hakkas ranna poole ujuma, ise olles väga elevil.

[Tee, et sul läheb veel natuke aega enne, kui sa kohale jõuad?]

Salya ujus kiiresti ranna suunas ning, olles kohale jõudnud, muundus kiiresti sädemetepilves pisihaldjaks. Kõrvaltvaatajale oleks see kindlasti hämmastav tundunud. Merineitseid ja ka pisihaldjaid nähti harva. Kuid talle oli see muutumine tavaliseks saanud ning ta enam isegi ei mõelnud sellele. ta oli osanud seda nii kaua, kui mäletas.
Ta lendas rannale. Päike paistis ning meri sillerdas siniselt. Oli kauneim päev, mida võis ette kujutada. Salya tahtis just liivale istuda, et Delindat ootama jääda, kui hüüatusega püsti kargas. Päike oli liiva kuumaks kütnud. Ta valis ühe kivi ning istus sellele. See oli just parasjagu soe.

Miia jalutas rannal, hüppates kivist kivile, ta oli rõõmus, nagu tavaliselt, ning täna oli ilus päikese paisteline päev. Pilved varjasid päikest tema õrnadest silmadest, kuid soojus oli ikkagi talumatu. Miia naeratas, ning pani käe pea kohale varjuks, ning vaatas sinist taevast. Ta kortsutas silmi, sest päike oli piisavalt tugev, et tema silmadele valu tekkitada. Linnud laulsid, päike paistis, miks oleks pidanud ta kurb olema? Isegi kui ta oli oma õega tülli läinud, tundus talle elu rõõmsam kui iial. See oli nagu valgus, mis sisenes tema sisse, ning ta tundis, et kõik kes teda nägid said sellest valgusest osa. Ta oli nagu särav täht, kõik armastasid teda, vähemalt seda ta arvas. Ta peatus ühe suure kivi peal. Valgus oli mõnus, ning mõneks hetkeks kadus päike pilve taha, ning tuli siis välja uuesti. Miia istus kivi peale, ning tundis kuidas mere tuul tema juukseid sassis. Tunne oli mõnusam kui muu, tema pikkad sirged blondid juuksed tundusid kuldsete päikese kiirtena. Miia vaatas läikivasse merre, uuris igat kivi, ning mäletas merineitsisid, kes olid seal peatunud. Mõned oli roheline saba, mõnel punane, mõnel vikerkaare värvi. Ta oli ise millalgi soovinud endale saba, millalgi kui ta väiksem oli, aga see oli olnud unistus, ning unistusi enam Miial ei olnud. Tal ei olnud unistusi, kuid unistusteta ei saa elada, tal olid nüüd tegelt reaalsemad unistused, ta soovis, et kõik oleks alatiseks rahul, ning sõda mis oli maal oleks rahunenud. Tema ise oli hetkel sõja väes, ning ta oli kurb. See oli ainus asi mis teda kurvaks tegi, ning ta suutis alati selle eemaldada, kuid nukkrus hakkas nüüd paremini külge, ning kõik asjad, mida ta oleks tavaliselt teha saanud, et nukkrust eemale peletada, olid sel päeval mõttetud. Rõõm oli nüüd kadunud. Ta vaatas merd, ning siis mõtles et võiks veidike oma mõttete peletamiseks ujuda. Riietega ujus ta ühe kivi juurde, ning vaatas randa. Rannal oli kivi, kivi peal oli liikuv olen. See oli liiga suur et olla putukas, ning selle järgi arvas Miia, et olevus oli pisihaldjas. Ta ujus ranna juurde tagadsi, kergelt lõdisedes tuule käes, ning suundus paljajalu käies (kuuma liiva peal ^^) kivi juurde, kus oli pisi haldjas. "Tere!" ütles ta, ning naeratas siis oma särvaid hambaid näidates. Pisihaldjas oli kaunis, ning Miia imestas isegi, et pisihaldjas mere juures oli. Ta mõtles veidi, küsides endalt mittu kord sama küsimust : Miks see pisihaldjas siin on? kuid ta naeratas ikka, lõdisedes ikka veel. Ta istus kuumale liivale, ning sellega soojendas veidi oma keha.

Salya ümises endamisi üht viisikest, kui tema juurde tuli üks tundmatu inimene. Salya küll natuke pelgas inimesi ja muid maa-asukaid, aga seda isikut siin oli raske karta. Tema nägu oli väga ilus ja pühalik. Tema juuksed olid nagu kuld ja naeratus oli imekaunis ja tegi tuju heaks (nagu see oleks enne halb olnud). Ta mõtles, miks see inimene siin oli. Selline kaunitar oleks tema arvates sobinud rohkem kellegi suursuguse kuninga õukonda kui siia rannale. Sellest tüdrukust kiirgas rahu.
"Tere," vastas ta, püüdes naeratada sama kaunilt, kui tüdruk. "Mis su nimi on?" küsis ta parema küsimuse puudumisel.

Miia vaatas pisi haldjat. Ta toetus oma kättele, ning seisis niiviisi istukil. "Minu nimi on Miia. Sinu? " See oli esimene kord, kui ta ühe pisihaldjaga rääkis, ta oli neid näinud, aga polnud kunagi nendele midagi öelnud, nad olid nii kaunid, ning nende riided olid lilledest, ja see oli Miia meelest kaunis, ning nende rahu ei oleks tohtinud segada. See pisihaldjas aga oli imelikus kohas, tavaliselt olid pisihaldjad kuskil metsas, ning lendasid igal pool, ajades igale poole sädelevat puru. See pisihaldjas oli kuidagi märg, märg, kuid väga ilus, nagu kõik pisihaldjad, ja see märg oli just väga ilus Miia meelest. Ta küsis siis ise : "Mis sinu nimi on? " ning ta kallutas pea veidi kõrvale, et paremini uurida pisi haldjat. Miia unustas siis kiiresti oma isa, ning tema tuju muutus veelgi paremaks, naeratus säravamaks, ning ta hingas täielikus vaikuses.

Salya vaatas võlutult seda noort inimest.
"Minu nimi on Salya," vastas ta vaikselt.
Ta unustas, et ta ootas Delindat, unustas oma elevuse. Ta tahtis selle kena inimesega veel juttu ajada ja istuda siin päikesepaistelisel rannal.

Inimene tegi imestunud näo. "Nii ilus nimi! Minul on täiesti tavaline nimi..." ta naeratas lahkelt, ning küsis siis huvitatult : "Miks sa siin oled? Miks sa metsas ei ole? Kas mets ei peaks olema sinu kodu? " Ta naeratas jälle, ning tunnetas sooja liiva mõnusat aurat, mis tema sisse imbus. Külm kadus tasa pisi tema kehast, ning selle asemele tuli soe päikese kiir teda paitama. Mõnus soe tunne tekkis inimlapses. Elu oli ikka nii ilus tema silmadele. Ta vaevalt sai aru, miks talle kogu see rõõm antud oli.
"Miia!" kostis kaugusest. Tema ema hääl kutsus teda. "Miia! Me hakkame varsti sööma! " "Ja ema! Oota natukene veel! " ning nüüd ootas Miia ainult pisihaldja vastust.

"Ma pole tõeline pisihaldjas," vastas Salya naeratusega, aga tõsiselt, mõeldes, kas Miia ei pannud siis tähele, et ta teistest nii palju suurem on. "Ma olen tegelikult merineitsi, kuid mingil kummalisel kombel oskan muunduda pisihaldjaks. Nii käin ma sageli maal ning naudin loodust."

Miia oli vaimustuses. "Oih kui tore see on! Sul aelles veab, ma väiksena tahtsin olla merineitsi, aga nüüd on minu elu ka maa peal ilus, aga ikka sooviksin merre hüppata, ning seal lõbutseda. " ta ohkas kergelt, kuid naeratas edasi. "Oeh, nüud pean minema! Ema ei armasta hilinemist! Head aega! " ning ta tõsusis pûsti ja jooksis koju. Vaadates korra taha, ja lehvitades pisihaldjale.

Salya lehvitas imelisele inimesele ohates vastu. Ta lootis, et kohtub Miiaga veel kunagi.
Ta pööras näo taas mere poole ning talle meenus Delinda. Kus ta olla võiks? mõtles tüdruk. Tegelikult oli tema kell natuke ette käinud ning ta jõudis rannale varem. Pisihaldjas tõstis jala üle põlve, toetas pea kätele ning küünarnukid põlvedele. Sellises asendis jäi ta ootele.
Aga ega ta kaua oodata saanud. Enne, kui Delinda jõudis kohale tulla, tundis Salya, kuidas mingid suured ja rohmakad käed ta kinni võtavad, surudes räpase rusika talle suhu, et teda vaigistada. Pisihaldjas rapsis ja siputas, püüdis karjuda, kuid see kogu oli temast siiski kaks korda suurem ja suutis teda pingutuseta kinni hoida. Salya proovis muunduda merineitsiks. Ta sai sellega hakkama, kuid need mustad jäledad käed hoidsid teda endise kindlusega kinni. Ta muundus niiviisi mitu korda järjest, kuid tulutult. Teda hakati tassima metsa suunas. Salya lootis, et keegi nägi, et keegi tuleb appi... Ehk Miia jõudis näha enne kojuminekut, ehk Delinda jõudis just nüüd pärale...

Delinda möödus lossist ja paljudes kaunitest ning kirevatest korall rahnudest. Tihti peale tulid talle vastu värvilised kalaparved kes ühtselt temast mööda pöörasid. Ta ujus kiiresti ja oli väga elevil. Kui ta randa jõudis hüppas ta veest välja ja muundus haldjaks. Ta maandus pehmelt, veidi kassilikult liivale. Delinda vaatas korra ümbrust ja märkas et Salyat pole siin. Ta istus vaikselt kivile ja hakkas merd vaatama ning ootama. Aga Salyat ei tulnud. Delinda muutus murelikuks ja uuris ümbrust kulm kortsus. Ta pani tähele kahtlasi jälgi liivas. Delinda vaatas neid jälgi ja ühel hetkel mõistis kes on nende omanikud. Ta kargas püsti ja jooksis otse joones mööda randa edasi. Ta nihutas kive ja leidis seal ees ootamas oma vibu. Ta ei osanud seda küll kasutada aga arvas et millesgi on sellest ikka kasu. Delinda haaras vibu ja nooled ning kinnitas need selga. Siis jooksis ta kiiresti jälgede juurde tagasi ja nägi et jäljed suunduvad metsa. Ta hakkas mööda orkide tallatud teed edasi kõndima.

Viimased tunnid olid olnud Salya jaoks nagu suur õudusunenägu. Ta viidi räpasesse räbalates telkidest koosnevasse laagrisse, kus askeldasid ringi jäledad orkid. Ta seoti kinni ning visati kuhugi nurka maha, kus teda valvas üks äärmiselt lollaka ilmega ork, kes tundus magavat silmad lahti, suu töllakil. Tavalises olukorras oleks Salya naerma hakanud, kuid praeguses olukorras polnud tal mingisugust naerutuju. Ta üritas rabeleda, kuid see oli peaaegu võimatu ning ka kindlasti kasutu. Köidikud olid tugevad ning soonisid pisihaldja heledat nahka. Ta tiivad olid groteskselt seatud ning nende peale kivid pandud, et Salya ei saaks lendu tõusta. Too oli tiibade pärast pisut mures, kuna ühelegi tiivale ei tee head sellele asetatud raskus. Ta kuulatas, lootes midagi kasulikku kuulda, mis aitaks mingil viisil põgeneda. Kuid orkikeeleoskus oli tal praktiliselt null ning ta ei saanud mitte midagi aru. Mitu korda kuulis ta imelikku nime Glaukos, mis ajas talle külmavärinad peale.

Delinda oli jälitanud orke terve päeva. Ta kaotas pidevalt jälje aga siis ikka leidis midagi mis viitas et orkid olid seal olnud. Lõpuks vajus ta kurnatusest puunajale istuma. Ta polnud elusees niipalju kõndinud. Ja see väsitas ta korralikult ära. Delinda oli väga näljane. Ta oli otse joones orkidele järgi läinud ega polnud vahepeal kodust läbvi lipsanud ja süüa kaasa võtnud. See pärast pidi ta minema toitu korjama. Varsti loojus päike ja Delinda pidi tegema tule üles. Lõkke juures ta soojendas ennast ja sõi, mida ta oli leridnud. Ta meisterdas endale väikese kotti puu okstest, lehtedest ja muust mis seal leidus. Kotti pani ta need taimed mis tema teada olid söögiks kõlblikud ja ka raimtaimi mis ta tundis. Delinda soovis kõigest väest et keegi oleks talle seltsiks. Kuid kedagi polnud ega ka tulnud. Lõpuks vajus ta rahutusse unnue.

Salya rebiti püsti. ta pea käis natuke ringi ning kuna ta jalad oli kammitsais, ta komistas, vaarus ja oleks kukkunud, kui seesama lollaka ilmega ork poleks teda kinni püüdnud ja seejärel ta jalgu kammitsaist vabastanud. ning ta jalad vabastati nööridest, et ta ise käia saaks. Kogu laager ajas end püsti, kostis orkikeelset virisemist (muidugi ei saanud Salya sõnadest aru, kuid hääletoonist on võimalik ka midagi aru saada) ja piitsaplakse.
Veidi aja pärast leidiski vaene pisihaldjas end kahe orki vahel lontsimas. Ta polnud põrmugi kõndimisega harjunud, ikka ta kas lendas või ujus ning uba pärast esimest kiiretempolist veerandtundi oli ta täiesti läbi. Kuid ta pidi veel mitu tundi kõndima. Lõpupoole ta peaaegu et magas püstijalu. Kui lõpuks puhkama jäädi, viskas ta end ise pikali ning jäi lihtsalt lamama. Seesama töllakil suuga ork jäi jälle teda valvama.
Nii veereski päev pikkamisi õhtusse. Pidevalt tuli mitu tundi käia ning natuke puhata ja siis jälle käia ning jälle puhata. See tundus nagu unenägu. Õhtuks olid pisihaldja jalad rakkus, väsinud ja valusad.

[Nii, kirjutan samuti üle pika aja.>.<]

Leyanna tuli veest välja. Ta muundas end haldjaks, kuid tema juuksed jäid veidi tilkuvaks. Ma pean teada saama, mis olukord praegu maal on, mõtles ta. Nüüd juba haldjas sammus veidi mööda rannikut. Siis leidis ta ühe väikese lahe, kus olid kummalised jäljed. Ta kummardus. Merineitsi jäljed... ta on pisihaldjaks muutunud! Inimene, orkid! Noh, hea võimalus, mõtiskles ta mõrult. Nõnda alustas haldjas pikka ja rasket rännakut sisemaa poole. Päev oli juba õhtusse jõudmas. Jäljed olid endiselt jätkunud. Siis köitis miski tema tähelepanu. Orkide laager! Seal see ongi! Haldjas hiilis veidi lähemale. Tema rohelised riided ja tumedad juuksed sulasid imehästi varjudesse. Näha oli ka üht väikest pisihaldjat, kes oli väga õnnetu. "Ära karda," sosistas ta. Siis viibutas ta näpuga orkide poole. "Vajugu unne see laager, puhkust nad vajavad," loitsis ta. "Tule!" sõnas ta pisihaldjale.

Miia hüppas jällegi kivist kivini. Söök oli olnud hea, ning pärast tunnekesest seedimiseks, jõudis ta käia ja joosta nagu poleks ta midagi söönud. Varsti nägi ta musta linnukest, linnuke sarnanes väga inimesega, ning tema kurb ilme nagu tahtis midagi öelda. "Mis sul on?" küsis Miia lähenedes loomale. Lind hüppas kaugemale, ning keeras siis Miia poole. Lind nagu kutsus teda, ning Miia järgnes talle. Lind hüppas veel mittu korda, ning varsti tõi ta tûdruku sinna kohta, kus oli olnud pisihaldjas mõned tunnid varem. Seal oli nüüd mittu sammu rida. Üks rida oli imelik. jäljed olid palju laiemad, ning ei sarnanenud inimeste omadega. Lind oli juba kadunud. "Kui ta mind siia tõi, siis peab sellel mingi asi taga olema. " ning ta hakkas sammuma jälgede taga.

[Ta oli ju köidikutes? Aga ok, oletame, et Leyanna sidus ta lahti ka...]

Salya lamas oimetuna maas, kui kuulis kellegi häält loitsimas. Alguses ei tundnud ta selle vastu huvi, ta oli lihtsalt liiga väsinud. Kuid see hääl oli kaunim ning kui keegi hakkas teda lahti siduma, vaatas ta üles. See oli üks haldjas. Väga kaunis haldjas. Kaunim kui kõik teised, keda ta varem oli näinud. Võib-olla sai Miia sellega siin võistelda, aga ka ainukesena.
"Aitäh," ütles Salya tänulikult ja sirutas end. Ta läks kartmata haldjaga kaasa. "Mis su nimi on?" küsis ta huviga. "Kuidas sa mu leidsid? Miks sa mind aitasid?"

[Ups.]

"Ma olen Leyanna," vastas haldjas. "Ma tulin maa peale, sest tahtsin teada, mis olukord siin hetkel on. Tulin mööda Glaukose orkide jälgi siia. Siin nägin sind. Mulle ei meeldi, kui keegi pole vaba. Kuhu sa minna tahad?"

"Ma ei tea," vastas Salya. "Ma pidin rannal oma sõbra Delindaga kokku saama, aga enne seda vangistati mind. Ma ei teagi, miks. Me oleme päev läbi kõndinud. Ma tahaksin ta üles leida."
Vaevalt oli ta seda öelnud, kui puude tagant ilmus nähtavale Del.
"Delinda!" hüüdis Salya ja jooksis sõbra juurde. "Ma just tahtsingi sind näha!" Ta kallistas sõpra ning jutustas kiirustades, mis oli juhtunud. "Mis sa arvad, miks?"

[Muideks, Em, kas võiks teha nii, et sa kutsud meid enda lossi? Niisama. >.<]

[Muidugi võib. ]

"Tere," naeratas Leyanna. "Sina oled siis Delinda? Ma lähen korraks, kuid tulen kohe tagasi." Mõne minuti pärast oligi haldjas tagasi. "Nende orkidega on nüüd kõik korras. Lähme tagasi merre."

Delinda rõõmustas sõpra nähes. Ta kuulas huvitatult Salya juhtumit. "Ma ei tea." vastas ta õlgu kehitades. "Jah, mina olen Delinda. Mis sinu nimi on?" küsis ta merineitsilt huvitunult.

"Mina olen Leyanna. Ma ei käi eriti maa peal," tunnistas haldjas.

OT: Em, kusjuures, meie ei tea, et sa oled merineitsi

"Sa oled siis samuti merineitsi?" päris Salya jahmunult. See kokkusattumus tundus talle väga imelik.

Leyanna niheles veidi. "Isa on jah merineitsi. Aga ema rassi ma öelda ei taha. Lähme jõkke," osutas ta nende kõrval olevale jõele. Vastust ootamata sukeldus ta vette ja pistis pea veest välja. "Niimoodi saab rutem merre."