Lohede rollikas

Liola lendas Lohelõuka saarte kohal. Ta oli üks vähestest lohedest, kellele meeldis seal olla. Nüüd märkas ta ühte inimest, kes teda märgates jooksu pistis. Liola hakkas teda taga ajama, kuid inimene kadus enne mingisse väikesesse koopasse, kuhu lohe ei mahtunud. Liola ohkas näljaselt ja tõusis uuesti luurele.

Lio luuras(samuti)saaki. Tal oli kõht väga tühi. Ta nägi kuidas üks kuldne lohe oli inmese koopasse ajanud. Lio sööstis sinna koopa juurde ja pitsitas ennast sisse. Inimene värises hirmust. Koopasuu eest kostus hääli. Need olid inimesed. Nad ajasid Lio odadega nurka. Lio möirgas ja sööstis nende vahelt läbi. Ta põgenes. Juba kaugel eemal vaatas ta taha. Inimesi ta ei näinud, kuid nägi oda oma seljas. Ta arvas, et see on lõpp. Lio heitis puu alla puhkama lootes abile.

Liola märkas teist lohet, keda inimesed vigastasid. Ta sööstis alla, maandus. Siis märkas ta, et see pole lohe, vaid lohe ja lõvi ristand. Natuke hämmastunult naksas ta hammastega osast ja tõmbas selle välja.

Lio urises. "Ai! Valus oli!" Lio vaatas taha ja märkas lohet. Siis vaatas ta haava, mis ise kinni kasvas.

Liola naeratas ja lausus: "Mina olen Liola. Ja sina?"

"Vihane! lausus Lio seepeale.

Liola põrkus tagasi. "Noh...Ma mõtlesin su nime. Aga kui Vihane ongi su nimiu siis... "

"Ma tegin nalja. Minu nimi on Lio Drago. Kutsu mind Lio'ks. Muide, aitähh " naeris Lio niimodi: Ta tegi veel sellist nägu: :tongue:

OT:

OT: lohed olid kuldsed. Oliiv on pegasused ja ükssarvikud.

Liola naeratas. Ta kõht tegi imelikuu häält ja sellepeale Liola ohkas. "Ma p e a n mõne inimese saama, mulon kõht meeletult tühi. Tahad ma toon sulle ka?"

OT: See ei ole oliiv lol. See on crazy juu.

"Ojaa. Mul on kõht väga tühi, kuid kütiks parem ise. Bii on toit maitsvam. vastas Lio ja tõusis püsti. Ta oli kohutavalt väike suure lohe kõrval. Lio sirutas tiibu ja lendas lähimasse külla. Ta ei tahtnus inimestega peale seda vahejuhtumit tedeglda. Ta läks jänese puuri juurde ja hakas seda rüüstama.

OT: oihhhh.

Liola hõikas veel tsau järele ja lendas tagasi kõrgele. Üsna pea nägi ta üht uut inimest. Nagu nool kihutas ta alla, napsas inimese, lendas ühele tühjale saarele, maandus ning hakkas sööma.

Gümnastika kuulatas. Lohed. mõtles ta kiiresti. Ta kuulis kahte lohe üksteisega rääkimas. Ta mõistis lohede keelt väga hästi. Gümnastika ajas kõrvad lidusse ja korskas korra. Tal ei olnud apsoluutselt soovi lohega võidelda. Eelmine kord oli läinud liiga halvasti. Kuigi sellest oli möödas vähemalt 10 000 aastat, olid armid ikka alles. Vaid paar tükki oli ära kadunud. Kui lohed ära läksid võis ta jälle rahulikult edasi minna.

Inimene maitses väga hästi, see oli üks üsna prullakas tegelane. Liola matsutas suud ja sülitas mõned kondid välja. Siis otsustas ta mõned inimesed tagavaraks püüda.

Lio sai jänesed kätte ja sõi need ära. Ta kavatses Liola üles otsida ja siis jooma minna. Ta leidiski Liola ja läks talle appi.

"Oi, tere." ütles Liola naeratades, nii et pärlvalged hambad paistsid. "Tahad ka püüdma tulla?"

"Ikka! Vastas Lio sellist nägu tehes:

Liola naeris, märkas siis all õunu korjavat tüdrukut ja kihutas tolle suunas. Poole minutiga oli tüdruk käes ja ta vedas selle salakoopasse, mis oli sealsamas lähedal. Siis läks ta tagasi Lio juurde ja naeris jälle.

Dracola lendas üle ühe koopa. Ta otsustas seal maanuda , sest tal oli 2 inimest suus. Kuid seal ees olid Lio ja Liola ...

Lio muigas vaikselt. Ta heitis pikali ja keeras kõhu ülespoole. Seejärel hakkas ta tiibadega maad tolmutama.

Liola krapsas püsti. Talleei meeldinud eriti teised lohed, aga Lio küll.

Lio lõpetas tolmutamise ja läks pesema.

''Tere'' ütles ta ehmunult , sest muud ta suust ei tulnud.

"Tere." ütles Liola natuke kurjalt.

Dracola taganes ''Ega ma võin ära ka minna , ainult ütle '' ütles ta viaikselt.

Liola moigas. "Sa ei pea."